rahvusvaheline konjaki päev

Konjak

Konjak on Prantsusmaal Cognac’i linnas ja maakonnas peamiselt Ugni Blanc ugni blancviina­marjadest valmistatud valge veini destilleerimisel saadud teatud tüüpi brändi. Kasutatavad viinamarjad peavad olema kasvatatud Charente departemangus Edela-Prantsusmaal. Päritolutähise kaitset (Appellation d’Origine Contrôlee) arvestades võib seega öelda, et konjakit valmistatakse maailmas ainult ühes riigis. Siiski on ka venelased omal ajal täiesti ausal viisil Jerevanis ja Odessas konjakit tootnud.

Nimelt sai pärast 1900. aasta Pariisi maailmanäitust Venemaa keisririigi alkoholitööstur Ivan Šustov õiguse talle kuuluvates vabrikutes valmistatud jooke nimetada sõnaga „Cognac“ (коньяк), peale seda kui tema brändid võitsid maailmanäitusel pimetestis (märgistamata ja etikettimata pudelites) prantslasi endid. Eksperdid olevat ühehäälselt hääletanud vene „konjakid“ võistluses esikohale ja pärast valmistaja avalikustamist lubati Šustovil kasutada oma toodetel konjaki nimetust. See on ajaloos ainus teadaolev juhtum, kui Prantsusmaa lubas oma päritolutähisega kaitstud alkohoolse joogi tootenime kellelgi teisel kasutada.

Konjaki ajalugu

Konjaki ajalugu ulatub sajandite taha. Juba 11. sajandil tõid Cognac’i linnale tuntust tema soola-, paberi- ja veinilaod, kust laevatäied kaupu rändasid Hollandi kaupmeeste vahendusel Põhja-Euroopasse. Renessansiajal toimus alkoholikaubanduses märkimisväärne buum. Kõik sai alguse destilleerimisest, mille hollandlased võtsid 16. sajandil kasutusele, et piirkonna madala alkoholi­sisaldusega veine paremini säilitada, kuna pika ülemerereisi tõttu nende kvaliteet kannatas. Hollandlaste katsetusi saatis edu, saadud joogile andsid nad nimeks „brandwijn“ („põletatud vein“). Selleks, et vähendada transpordimahtusid, hakati edaspidi veini destilleerima juba tootmiskohas, asutades selleks Charente piirkonda esimesed piirituse­tehased, kus võeti kasutusele Amsterdami vasest valmistatud destillaatorid. Algselt koosnes destilleerimine ainult ühest kuumutusprotsessist; nii saadi brouillis – toorpiiritus, mida joodi veega lahjendatult koos aromaatsete taimedega. 17. sajandi algul hakati kasutama kahekordset destilleerimist, mis andis tulemuseks palju kontsentreerituma ja puhtama eaux-de-vie (prantsuse keeles sõna-sõnalt: „eluvesi“).

Legend räägib, et topelt destilleerimise leiutas Segonzaci isand Chevalier de la Croix Maron, väga vaga ja pisut poeetiline mees, kes nägi unes, et Saatan üritab tema hinge kätte saada. Mees nägi unenäos end põrgukatlas keemas, kuid tema usk oli nii kindel, et rüütli hing pidas esimesele keetmisele vastu. Oma eesmärgi saavutamiseks pidi Kurat hinge veel teisegi korra keetma. Kui rüütel ärkas, tekkiski tal idee kahekordse destilleerimisega eaux-de-vie’st selle vaim välja meelitada ja pudelisse ajada.

„Veini vaimu vabastamisega“ tegeles (tõsi küll, edutult) juba antiikaja suurim mõtleja, loodusteadlane ja filosoof Aristoteles (384-322 eKr).

Peale laevade laadimisel tekkinud viivitusi mõisteti, et lähedalasuva Limousini metsa tammest vaatides laagerdumisel eaux-de-vie maitse ja lõhn paranevad ning jooki saab tarbida ka puhtal kujul.

Esimene konjakimaja

Maailma esimene konjakimaja loodi 1643. aastal – see oli Maison Augier, mille asutas Philippe Augier, Châteauneuf-sur-Charente notarite pere järeltulija. Piirkonna peamistesse linnadesse hakkas ohtralt konjakimaju tekkima 18. sajandil: Martell 1715, Rémy Martin 1724, Delamain 1759, Hine 1763, Hennessy 1765, Otard 1795… Regulaarne konjakikaubandus arenes tänu Euroopa ostjatega sõlmitud kaubandussuhetele; tekkisid ka esimesed kontaktid kahel uuel turul: Ameerikas ja Kaug-Idas. 19. sajandil elas Prantsusmaa üle seitse poliitilist režiimi ja kaks revolutsiooni, mis tõid endaga kaasa teatava ebastabiilsuse. Ometi oleme selle sajandi jooksul tunnistajaks paljude konjakimajade sünnile: Bisquit 1819, Courvoisier 1843, Royer 1853, Meukow 1862, Camus ja Hardy 1863…

Tulemuseks oli konjakimüügi hüppeline kasv: kui 1799. aastal oli konjaki müügimahuks ca 36 000 hektoliitrit (1 hl = 100 l), siis  1879. aastaks oli see kasvanud ca 478 000 hektoliitrini. Areng ei toimunud siiski sirgjoones, vaid oma tõusude ja mõõnadega. Prantsuse revolutsiooni ajal 1789-1799 langes konjaki müük tugevalt, saavutades uue haripunkti 1807. aastaks. Napoléon I Bonaparte poolt 21. novembril 1808. aastal Briti saartele kehtestatud kaubandusblokaadi võib aga julgelt nimetada konjakimüügi kokku­varisemise sünonüümiks. Alles Napoleon III juhitud Inglismaa ja Prantsusmaa vahelise vabakaubanduslepingu sõlmimise järel 1860. aastal sai müük taas hoo sisse: 20 aastaga konjaki tootmis- ja müügimahud kolmekordistusid.

Konjak tänapäeval

Tänapäeval toodetakse konjakit 1909. a. dekreediga ametlikult kindlaks määratud kuues Cognac’i alampiirkonnas. Neist kaks kõige prestiižsemat on Grande Champagne ja Petite Champagne, mida ümbritsevad ringikujuliselt kvaliteedi alanevas järjekorras Borderies, Fins Bois, Bons Bois ja Bois Ordinaires. Lisaks Limousinile kasutatakse eaux-de-vie laagerdamisel ka Tronçais’ metsa tamme.

Grande Champagne eaux-de-vie’d on silmapaistvalt peene ja pika buketiga. Grande Champagne ja Petite Champagne eaux-de-vie’dest segatud konjakid võivad taotleda nimetust Fine Champagne (Grande Fine Champagne, Petite Fine Champagne). Kõige kvaliteetsemad ja vanemad ning ühtlasi kallihinnalisemad konjakid valmivad ainult Grande Champagne eaux-de-vie’dest.

Kui eaux-de-vie on jõudnud oma küpsemise haripunkti, olgu see laagerdunud siis 10, 30 või 50 aastat, valatakse vedelik vitstest punutud korviga ümbritsetud kõhukatesse kitsakaelalistesse säilitus­pudelitesse, mida prantslased kutsuvad hellitavalt damejeanne’deks ja inglased demijohn’ideks. See võimaldab täisküpsuse saavutanud eaux-de-vie’d säilitada praktiliselt lõpmatult ilma edasise vananemise, oksüdeerumise või aurustumiseta.

Eaux-de-vie võib seista sajandeid ega ole ikka veel konjak. Olenemata vanusest jäävad eau-de-vie’d ikka konjakipiirituseks – seni, kuni need keldrimeistri poolt omavahel kokku segatakse. Vaid segamise peen kunst, keldrimeistri kogemus kombineerituna intuitsiooniga, muudab erinevate aastakäikude eau-de-vie’d konjakiks – harmoonilise ja kauakestva buketiga täiuslikuks nektariks.

Iga konjakipudeli etiketil on markeering, mis näitab antud konjaki valmistamisel kasutatud kõige noorema eaux-de-vie tammevaadis laagerdumise aega.

Konjakite etikettide tähistamine

Seadusega on kehtestatud igale markeeringule vastav miinimumvanus:

  • VS. – Very Special või ✯ ✯ ✯ (min 2 aastat)
  • V.S.O.P. – Very Special Old Pale või Réserve (min 4 aastat)
  • Napoléon – ametlik kategooria alates 2018. a. (min 6 aastat)
  • XO. – Extra Old või Hors d’âge (min 10 aastat, üldjuhul alates 20. aastast)

konjaki päev

 

Paljud tootjad märgistavad oma vanemaid konjakeid ka selliste nimetustega nagu Extra ja Réserve või patenteeritud nimedega, nagu Anniversaire, Triomphe või Cordon Bleu.

Konjaki puhul ei rõhutata erilisi aastakäike nagu veinide puhul, kuna nende valmistamisel kasutatakse erineva vanusega ja erinevatest Cognac’i alampiirkondadest pärit eaux-de-vie’sid. Nii võib näiteks X.O. konjak sisaldada ka 30- või 40-aastaseid komponente.

Seepärast ongi peale markeeringu üldjuhul parimaks indikaatoriks konjaki hind – mida kallim pudel, seda vanem ja kvaliteetsem on sisu.

Meie valikusse kuuluvad konjakid:

Prantsusmaa
Ainult e-poes
Prantsusmaa
Ainult e-poes
Prantsusmaa
Ainult e-poes
Prantsusmaa
Ainult e-poes
Prantsusmaa
Ainult e-poes